Igatsusest teatrikingade järele

Aga mis oleks kui…

Ühel õhtul ei läheks teatrisse otse töölt/koolist, seljakoti ja väsinud näoga, vaid võtaks endale teatri jaoks aega. Lööks ennast lille, võtaks kaaslase käevangu ja koti koos vahtusjalanõudega näppu, ostaks kava, puhvetist konjakit ja kooki ning jalutaks kombekohaselt ringiratast fuajees, mitte ei konutaks üksinda ja märkamatult nurgas, ning etenduse lõppedes telliks teatri ette takso. 

Mis oleks, kui teeks nii kasvõi paar korda aastas. Et mitte olla reaalsusest kaugenenud hallis villases kleidis teatriteadlane, kes…

….ei mäleta enam, mis on tõeline teatrielamus.

 

 

 

 

Advertisements

2 thoughts on “Igatsusest teatrikingade järele

  1. See on hästi ilus jutt, sest mind tabas äratundmisrõõm ja mõnikord mulle selline rõõm meeldib (isegi kui sisu ise pole nii rõõmus). Ma olen viimasel ajal sellistele olukordadele palju mõelnud. Tuleb aega võtta!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s