Igatsusest teatrikingade järele

Aga mis oleks kui…

Ühel õhtul ei läheks teatrisse otse töölt/koolist, seljakoti ja väsinud näoga, vaid võtaks endale teatri jaoks aega. Lööks ennast lille, võtaks kaaslase käevangu ja koti koos vahtusjalanõudega näppu, ostaks kava, puhvetist konjakit ja kooki ning jalutaks kombekohaselt ringiratast fuajees, mitte ei konutaks üksinda ja märkamatult nurgas, ning etenduse lõppedes telliks teatri ette takso. 

Mis oleks, kui teeks nii kasvõi paar korda aastas. Et mitte olla reaalsusest kaugenenud hallis villases kleidis teatriteadlane, kes…

….ei mäleta enam, mis on tõeline teatrielamus.

 

 

 

 

Advertisements

2 thoughts on “Igatsusest teatrikingade järele

  1. See on hästi ilus jutt, sest mind tabas äratundmisrõõm ja mõnikord mulle selline rõõm meeldib (isegi kui sisu ise pole nii rõõmus). Ma olen viimasel ajal sellistele olukordadele palju mõelnud. Tuleb aega võtta!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s