Tantsulist augustit kokku võttes

Postitan siia pikema versiooni ühest kirjutisest, mis ilmus natuke lühendatud kujul. August on küll selja taga, aga ehk on kellegil lugemishuvi ikkagi 🙂

 ____________________________________________________

Suvistele teatrifestivalidele andis taas lõppakordi 21.-31. augustini toimunud Augusti TantsuFestival. Kui varem on festivaliprogramm koosnenud sageli tantsu ja mittetantsu piirimaile jäävaist interdistsiplinaarsetest või žanriliselt pea kategoriseerimatuist lavastustest, võis seekordset festivali pidada tavapärasest tantsurohkemaks. Festivali kunstiline juht Priit Raud on öelnud, et programmile annavad alati näo eelkõige kunstnikud oma mõtete ning tegudega. Ka sel aastal võis tajuda teatavaid suundumuslikke tendentse ja jagatud teemasid, mida tantsukunstnikud praeguses ajas tajunud on ning neile oma töödega vormi andnud. Käesolevaga ei pretendeeri ma kogu festivali arvustusele, vaid püüan tuua välja mõned esilekerkinud vormilised jooned ja olulisemad teemad.

(Mitte-)Esitajad

Festivali programmi keskseimaks teemaks võiks pidada seekord küsimust esitajast. Tantsu ja performance’i või videoinstallatsiooni vaheliste piiride kompamisest on liigutud edasi lavalolijate ja nende performatiivsuse olemuse juurde – kes on esitaja laval, milles üldse seisneb esitajaks olemine, kust kulgeb vahe publiku ja lavalolijate ühisloome ning autonoomse autori vahel. Publiku esitajaks olemisega manipuleerisid peamiselt Roger Bernat’ lavastus “The Rite of Spring” (“Kevadpühitsus”), Elina Pirineni “Lover of the Pianist” (“Klaverimängija armuke”) ning mõneti ka Kris Verdoncki ja Alix Eynaudi “Exit” (“Väljapääs”), ehkki täiesti erinevailt lähtepunktidelt.

Elina Pirinen, “Lover of the Pianist”

Pirinen püüdis terroriseerivalt ja samas eneseirooniliselt sundida publikut istekohtadelt rütmi plaksutades lavastuses osalema. Niivõrd, kui see oli vaatajaile ebamugavust tekitav, oli see ka tema enese kui esitaja positsiooni alavääristav. Kuigi enamus publikul oli võimalus jääda oma istekohtadele, oli sedavõrd türanniseerivam ja võimukam Pirineni ennastlõhkuv, alastuseni eksponeeriv ning ängist pakatav tants. Tema esitajaks olemine näis olevat saadetud alalisest traagilisusest ja üksindusest, kuigi selle seletuslikud tagamaad jäid paraku mõneti mõistmatuks.

Roger Bernat’ Pina Bauschi samanimelisest tantsulavastusest inspireeritud teos lähtus aga nii esteetiliselt kui ka kontseptuaalselt teistsuguselt pinnaselt – “The Rite of Spring” oli publikule jagatud kõrvaklappide abil teostatud osaluslavastus, purustamaks tavapärast teatriillusiooni, millesse vaataja harilikult satub. Siin oli tegemist kollektiivse loomeprotsessiga, kus publik pidi instruktsioonide järgi ise tantsima. Selline isiklik kehakogemus võimaldab kahtlemata sootuks teistsugust elamust. Paraku pidi festivalietendustel kogema siinse publiku vähest osalust – sellest on kahju, sest see kahandas kahtlemata aktiivselt osalejate muljeidning ei võimaldanud autorite kontseptsioonil täielikult teostuda.

Festivali üks omapärasemaid lavastusi, Kris Verdoncki ja Alix Eynaudi “Exit” asetas aga publiku vaikimisi osaleja, ent seda tugevamalt isikliku etenduskogemuse looja rolli. Lavastuse kontseptsioon lähtus magamisest kui maailma säästvaimast tegevusest ning samal ajal mitmetasandilisest psühhofüüsikalisest nähtusest, mille jooksul (mitte-)teadvus võimaldab meil end taaslaadida ning probleemidele lahendusi leida. Publiku roll oli vaadata tantsijat ning võimalusel uinuda. Ent selles polnud midagi pinnapealset – sügavalt läbimõeldud kontseptsiooni kõrval oli tajutav ka väga esteetiline tasand. Minimalistlik nüüdistantsukeel koos pisinüanssidest koosneva valguslahendusega lõi omamoodi meditatiivse aegruumi, mis võimaldas vaatajais tekitada erinevaid visuaalseid ja auditiivseid tajuaistinguid ning tähendusvälju.

Tantsijaks olemine

Esitajaks olemiselt lähtuv teine temaatiline suundumus, mida käsitlesid mitmed tööd, võiks olla tantsijaks olemise eritlemine. Mida tähendab olla tantsija kui esitaja, milline on tema ülesanne ja teenistus publiku ees? Esile kerkis ka tantsijate otsene enesekohane küsimus – “Miks ma seda üleüldse teen?” Kas ja milline on kogu selle vaeva pragmaatiline tähendus? Neid küsimusi esitasid Doris Uhlichi “Rising Swan”(“Tõusev luik”) ja eriti Tabea Martini “Duet for Two Dancers” (“Duett kahele tantsijale”). Uhlichi lavastus oli neist kahest jämedakoelisem, ennast äärmusteni ületav ja emotsionaalselt alastav. Samas käsitles koreograaf seda läbi popkultuuri elementidest rikastatud enesekohase huumoriprisma. Illusioonid ei täitu, aga ikkagi püüab tantsija eneseteostuse metafoorilisele “teisele poole” jõuda – olgu selleks Anna Pavlova igavesti kultuurimällu jäädvustunud “Surev luik” või Uhlichi eneseirooniline “Tõusev luik”.

Doris Uhlich, “Rising Swan”

Kui Uhlichi tööle võiks ette heita teostuse mõnetist allajäämist ideelisele tasandile, saab Tabea Martini lavastust “Duet for Two Dancers” pidada seevastu üheks festivali lihvitumaks pärliks. Töö kujutas tantsijaks olemise sisyphoslikku vaeva, mis võib viia professionaalidki tõsiste eksistentsiaalsete küsimusteni, ent kasutades selleks absoluutselt virtuooslikku tantsutehnikat ja leidlikku enesekohast huumorit, mida saavad endale lubada vaid oma ala tõelised meistrid.

Samu teemasid käsitles ka Bess Kargmanni dokumentaalfilm “First Position” (“Esimene positsioon”), mis kujutas noorte tantsijate elu karmis balletimaailmas, kus loeb vaid mis tahes hinnaga saavutatud perfektne tulemus – olgu see oma keha tervise, lähisuhete või lapsepõlve arvelt. Kuigi filmi ülesehitus oli mitmeplaaniline ja tantsijate portreteerimine vahetu, võis tunda pisut puudust tegijate alternatiivseist väljavaateist – filmis kujutati oma ala vanuseklassi tippe, kuid palju rohkem leidub tegelikult noori, kelle ohverdused jäävad tasumata. Neist justkui ei räägita kunagi, aga sotsiaalses plaanis oleks oluline paljastada ka institutsionaalse tantsumaailma teist poolt.

Kaader Bess Kargmani filmist “First Position”

Inimene süsteemi osana

Tantsijaks olemise kõrval tundus mitmest tööst esile kerkivat ka teema inimesest kui mingi endast suurema süsteemi osast. Nagu eespool mainitud, oli see mõneti tajutav lavastuses “Exit”, ehkki see ei tulnud välja niivõrd lavastuse performatiivsest tasandist, kuivõrd seda ümbritsevast kontseptsioonist, millest lavastaja Kris Verdonck on kõnelenud ka avalikult – inimene kui osa ühiskonnast ja kogukonnast, mis mõjutab pidevalt teda ümbritsevat keskkonda. Hiroaki Umeda tantsu- ja visuaaltehniliselt kõrgtasemelistest lavastustest “Adapting for Distortion”(“Kohanemine moondumisega”) ja “Haptic” (“Kompimine”) kerkis esile aga süsteemi kadunud inimene. Ühelt poolt võib selles näha kaasaegse Jaapani vaikivale kultuurile omast fenomeni, kus inimene teenib esmakorras kogukonna eesmärke, püüdes teisi võimalikult vähe häirida ning oma probleeme enese sisse jätta, kuid teisalt võib seda laiendada ka tänasele ühiskonnale üldisemalt. Umeda lavastuste puhul ei saa mainimata jätta ka esteetilist poolt – kolmemõõtmelistena mõjuvad tekstuurigradiendid lavataustal, elektrooniline heli ja plastika ning locking’utega vahelduv tantsutehnika jättis kohati mulje, et laval nähtav on arvuti poolt loodud visuaalne installatsioon, mitte laval tantsiv inimene.

Täiesti teistsuguses võtmes käsitles süsteemi kui gruppi Pieter Ampe, Guilherme Garrido, Hermann Heisigi ja Nuno Lucase ühislavastus “A coming community” (“Ühendatud kogukond”), kus kunstnikud katsetasid mänguliselt grupi loomise erinevaid mehhanisme ja uurisid teatri vahenditega, milles kogukond kui selline koos oma arengute ja sisemise dünaamikaga seisneb. Kavalehel seisis, et kunstnikud ei teadnud ühistööd luues, kuhu see rännak neid viib ning etendusel tekkis kahtlus, kas neil see lõpuni välja üldse selguski – laval toimuv näis jäävat vahendite rikkusest hoolimata veidi liiga etüüdilise katsetuse tasandile, ehkki tekkiv õhkkond oli humoorikas ja soe. Võib-olla tuligi selle lavastuse puhul olulisemaks pidada artistide suurepäraselt sümbiootilist koostööd – see oli humoorikas ühisvaade inimestele kogukonnas.

Selleaastase Augusti Tantsufestivaliga võis igal juhul rahule jääda nii eksperimenteerivamat suunda eelistav kui ka klassikaliselt tugevat tantsutehnikat nautiv publik. Kontseptuaalne tasand ja tantsuesteetika olid programmi üldpildis tasakaalus ning pakkusid taas mõtlemisainet tantsu kui väljendusvormi võimaluste üle. Tegijad küsisid endilt, miks nad tantsivad. Ehk sai publik küsida endalt, miks kogeda just tantsu kui lavalist meediumit ning leida sellele loodetavasti ka rahuldavad vastused.

Hiroaki Umeda, “Adapting for Distortion”

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s