13-aastased Kultuurikatla Aias

13“; lavastaja: Jim Ashilevi; produtsent: Loore Martma; kunstnik: Nele Sooväli; näitlejad: Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Liis Lindmaa, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ragne Veensalu; dramaturgid: Tabasalu Gümnaasiumi, Rocca Al Mare Kooli, Kopli Kunstigümnaasiumi, Laagna Gümnaasiumi, Lasnamäe Üldgümnaasiumi, Pelgulinna Gümnaasiumi ning Reaalkooli seitsmendikud; mentor: Merle Karusoo; esietendus 10.06. nähtud etendused 11. ja 16.06.

Merle Karusoo kirjutas 32 aastat tagasi: „Teater ei saa eksisteerida ainult kõrgklassika kujul. Mõnikord on see midagi väga lihtsat, isegi primitiivset. Sellesama lihtsuse, primitiivsuse pärast poleks me söandanud „13-aastast“ teatrihoones lavastama hakata. Las ramp ja konventsioonid jääda suure ja salapärase teatri jaoks, peenematele probleemidele, püsivdramaturgiale. Vahepausiks, järelemõtlemiseks vajasime lihtsama, algelisema teatri võimalust ja kohta, kus seda teatrit teha. See tõi meid randa.“ (Karusoo 1989: 6)

Vahepausi mitte veel liiga kaugeks nostalgiaks võtsid endale sel suvel Katlaaias ka Von Krahli noored. Jim Ashilevi lavastuse saamislugu on identne 1980. aastal Kloogarannas mängitu omaga. Mikrofon ulatati sadadele Harjumaa seitsmendikele, kes jagasid oma rõõme-kurbust ning (ennekõike kooli)elu selle argisuses ja veidrustes. Kogutust sai toormaterjal, mis lavastuseks vormituna kaardistas, dokumenteeris ja näitlikustas, milline on üks 13-aastane täna.

Tasuta etendused vabas õhus, sundimatu meeleolu, mõningane improvisatsioonilisus ja trupi koosolemise rõõm kõlksuvad kindlasti kokku 32 aastat tagasi taodelduga: et teater oleks lihtne selle parimas tähenduses. Et punaste kardinate, ülelõhnastatud prouade ja prožektorisurina asemel jääks meelde ja kõlama ainult see, mis neil sadadel mürsikutel (võrratu sõna me emakeeles!) öelda on. Et teater „juhtuks“ kuidagi loomulikult ega kaotaks oma sõnumit teatrietendusele kui sündmusele.

Tänaseid ja tollaseid teemasid kõrvutades näeb nii ajatuid kui ajalikke küsimusi-vastuseid. Tollase lavastuse jaoks kogutud kirjandite lõike lugeda polegi igatahes nii võõristav: „Viie aasta pärast tahaksin ma olla iseseisev, mitte sõltuda oma vanemaist. Ma tahaksin väga õppida kõrgkoolis ja saada ka vastav haridus. Välimuselt tahaksin olla pikk ja sihvakas, ühesõnaga kaasaegne. Igal juhul viisakas ja mitte mingi laaberdaja nagu paljud tänapäeva tüdrukud.“ (Karusoo 1989: 27) Ashilevi lavastuses end trenažööril oimetuks pingutav tüdruk on sama iha tänapäevasem ja paraku äärmuslikum väljendus: trenni tuleb teha, et olla seksikas, et olla edukas, et saada rikas mees. Läbikukkumise hirm, mis ähvardab tänases lavastuses kassapidajaametiga, valdab õrnas eas poisse-tüdrukuid igal ajastul. Muidugi lahati ka otseselt tänase päeva probleeme nagu koolitulistamine või keha objektistatus, aga mitte enam lapse, kuid ka mitte veel täiskasvanu mentaliteet on ajaülene.

Kui Karusoo lavastus tõi vaatajani konkreetsete karakterite (peategelased Andres, Guido ja Toomas) päevad, mida liigendasid erinevad ainetunnid, kodused toimingud jms, siis tänane „13“ oli ülesehituselt palju hektilisem, pikkides ritta erinevaid ja üsna nõrgalt seotud seiku küll koolitundidest, vabast ajast, kodusest elust, aga ka pihtimuslikke ning intiimsemaid hetki. Ka puudusid läbivad rollid ja kehastati pigem anonüümseid stereotüüpe kui individuaalseid isiksusi. Kohtusime nii nostalgitseva igipõlise pedagoogiga, kohmetu ja neidusid pelgava kehkaõpetajaga, rasvunud ning kibestunud ajalooõpetajaga, aga ka „mingi imeliku kunstnikutüübiga“, spordipoistega vanemast klassist, õelate sõbrannadega, peolembeste ja korralike tüdrukutega. Taolne tüübistik on tõenäoliselt olemas igas mõeldavas noortekollektiivis.

Kuid sedagi rollijaotust näis mingi harjumuspärane ampluaa mõjutavat: näiteks Mari Pokinen juhtus paljuski kehastama „kõige väiksemat“ ja mingit naiivset-idealistlikku eetilisust, mis tuletas meelde sarnase funktsiooniga rolle näiteks „Karamazovite“ mõnes pildis või „Idiootides“. Tema kehastatud 13-aastane oli ikka sõbrannadest see, kes klammerdus oma lapsemaailma külge ning kes teiste elevil suudlemisjuttude peale üürgas: „See on rõõvee!!“ Mari Pokineni ning Ott Kartau lavaline partnerlus on samuti juba kinnitust leidnud ja (heaks) harjumuseks saanud kvaliteet, mida sai seegikord näha. Nauditavaid rolle esitas ka Mart Koldits, olles kord terminaatorlikult emotsioonitu turvamees Denim Dreamis, kuhu kamp tiinekaid sisse tormab, kord aga „elumehest“ suitsu kiskuv (ilmselt mõned aastad istuma jäänud) klassivend, kes teadjamehelikult voodispordi kommentaatorit mängib.

Oma seksuaalsuse ning enam-kui-sõpruse avastamine on kindlasti üks oluline murdepunkt täiskasvanuks saamisel, millega pistetakse rinda ka juba 13-aastaselt. Neidude ja noormeeste eneseotsingud olid lahendatud leidlikult: kui tüdrukud harjutasid tomatite peal lurtsuvat suudlemiskunsti, siis noorte isaste sugutungi kehastas selle peale lavale tormav kondoome peas kandvate ja piuksuvate olendite (spermatosoidide?) armee. Esimeste suhteprobleemide naiivsust näitlikustas stseen, kus füüsiline klammerdumine ongi see õige armastuse märk ning valestikuuldud sõna peale on kõik läbi.

Noorte elujõulisust ja toorust sobisid hästi edasi andma stomp-stiilis muusikalised vahepalad stseenide üleminekukohtadel. Pulkadega mööda traataeda kõristamine, tühjade tünnide ja pottidega kolistamine ning ennekõike vastu ranitsaid sümboliseerinud tühje kanistreid trummeldamine tekitas tunde nii agressiivsest maailmavalutamisest, mis selles vanuses läbi tuleb elada, kui mängulisusest, lärmilembusest. Stiilivõtetest oli Ashilevi kasutanud ka nukuteatrilikke elemente: end hiigelsuureks õginud õpetaja loodi laval kolme näitleja koostöös suure täpilise kleidi varjus ning lavastuse lõppvaatuseks lendas kohale hiiglaslik idamaistest karnevalidest tuttav draakon, keda juhtis pulkade abil samuti mitu kätepaari.

Pilt: Kris Moor

Tänase 13-aastase võttis nähtu kokku eripalgelise portreena. Ka dramaturgiline hüplikkus ning konkreetse alguse ja lõputa ja isegi konkreetse suunata lugu näikse seda muljet toetavat – olla ju käesolev sajand niivõrd eklektiline, visuaalne, pealiskaudne, kiirustav. Ja üksildane. Kavalehest selgub, et lavastaja valutas muuhulgas südant ka sellepärast, et „inimesed asuvad justkui lähestikku, aga ometi suhtlevad läbi akende“. Tehnikavidinad seisavad kohustusliku lülina teineteise mõistmise vahel, kuid pidev ühendusesolek suurendab „sotsiaalset autistlikkust“ (lavastaja termin) aina enam. Lavastuses näeme seda stseenis, kus klassikaaslastega kontakti leidmine jääb nimelt nutitelefoni, skype‘i ja muu puudumise taha, mis omakorda lisab emotsionaalset tõrjutusetunnet. Tehnikaimed on saanud enesestmõistetavaks suhtlusvahendiks ja staatusesümboliks, mille alusel tekib kuulumisetunne.

Merle Karusoo kirjutas 32 aastat tagasi ka seda: „Algselt tahtsime tõesti lihtsalt naeruga leevendada probleemide raskust. Nüüd, kus me teie ette astume, oleme juba naljast kaugel – meie eneste jaoks on murdeealiste probleemid keerdunud valusaks ja tõsiseks, esiteks sellepärast, et meie võimuses on ainult näitamine, mitte abi, ja teiseks – me ei tea, millal murdeiga lõpeb. /—/ Võib-olla saab inimene täiskasvanuks tõesti alles siis, kui ta mõistab, et oma maailma eest peab ta ise vastutama.“ (Karusoo 1989: 8) Lavastuse „13“ lõpus paneb tuldsülgav draakon põlema kooli kampaaniplakati, millel kujutatud mõmmi kaitsvat lapsi narkootikumide, tubaka, alkoholi ja vägivalla eest. Ehk võib selles näha vastutuse kandumist õpetajatelt, vanematelt, koolikasvatuselt, ühiskonnalt ainult iseendale? Ja eks vastutus – täiskasvanuks saamine ja kõik sellega kaasnev – ongi tihtilugu sama hirmutav nagu hiigelsuur draakon.

Karusoo, Merle 1989. Olen kolmeteistkümne aastane. Ühe etenduse lugu. Tallinn: Eesti Raamat.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s