TÜVKA teatrikunsti eriala I kursuse kevadsemestri erialaeksamid 19.-20. juunil TÜVKA mustas saalis

Kõigepealt tahan teiega jagada muljeid, sest need on ikka alati kõige tähtsamal kohal – kui muljet ei jäägi, siis on päris nukker! Seega, minu muljed erialaeksamitest on järgnevad: tegemist on väga potentsiaalika lennuga, kes küll hetkel veel katsetab turvalisel pinnal. Sealjuures tuleb aga silmas pidada, et tegemist on siiski esimese kursuse teatritegijatega ning ettenähtud ülesanded piiritlevad ka improvisatsiooni võimalust. Küll julgus ka tuleb, kui oskustes ja andes kindlamad ollakse ning ettevõtmiste mastaap suureneb.

Eeskätt tahan välja tuua noormehi, kuna nende julgus ning katsetamise tuhin ületas minu jaoks mulje järgi neidude oma. Sellegipoolest ei saa teha aga üldistust, et mehed on paremad kui naised – tegemist on pigem innukuse ja julguse küsimusega ning eelnevad omadused olid olemas kõigil, seda siis vähemal või rohkemal määral. Lavakõne ülesanded olid peamiselt keskendunud kehalisusele. Dialoogide ajal esitati kõikvõimalikke akrobaatikaharjutusi, mis ütlesid publikule ja komisjonile: vaadake, me oleme juba nii palju ära õppinud! Kuivõrd see mõjutas lavakõne, kõikus skaalal „väga palju“ – „pisut, kuid mitte liialt“: esitati dialogiseeritud monolooge Shakespeare’i „Hamletist“, mis minu arvates seab eeskätt näitlejale ette ülesande mõista seda, mida teksti kaudu publikule edastada tuleb. Teisisõnu leida värsskõne vahelt üles kandev mõte ning väljendada seda repliikides ning kehalises liikumises. Paljude jaoks osutus raskeks žongleerida kolme kaaluka tasandiga ettekandmisel: teksti mõtte edastamine, selgelt kõnelemine, akrobaatika sooritamine. Samas vastukaaluks suutsid paljud kombineerida need kolm hiilgavaks ettekandeks, mis paelus nii (audio)visuaalselt kui ka keeleliselt.

Esitatud Matteuse evangeeliumist erinevaid lõike, tekkis mul endal pisike vastuolu ilmselt just teksti tõttu – see religioosne värk ikka ei istu mulle väga hästi. Sellegipoolest kerkis esile huvitavaid hetki, kus nö pausi ajal esitas „koor“ erinevaid võimenduvaid hääli (rakatakarakataka jne). Sealjuures jäi eriliselt meelde Märt Koik, kes lõpetas evangeeliumi esitamise võimsa poosi ning uskumatult intensiivse pilguga.

Kõneledes aga muljetest siis ei saa kõrvale jätta kahte mõjuvat osa erialaeksami esimesest päevast: eksamit alustati lastenäidendiga „Lood pildi seest“, mis paelus nii täiskasvanud publikut kui ka mõningaid lapsi, kes olid tulnud etendust vaatama; eksam lõpetati eesti naljade ning lorilaulude ettekandmisega, mille raames Karl Edgar Tammi poolt kuulaja laulu kaudu „v***u“ saadeti. Viimane sündmus põhjustas naerupahvaku eeskätt seetõttu, et Tammi tundus ise olevat pisut kohkunud üle huulte libisenud sõna tõttu (Võõrad võiksid vaid oletada, kas roppus oli tahtlik või tahtmatu, kuid minu siseinfo kinnitas, et tegemist oli siiski väga hästi välja mängitud tahtliku ropendamisega). Mis puutub lastenäidendisse, siis pakkus see sellise spektaakli, mida tahaks veel näha: ühtlasi vastas see ka kevadkoolis üles paisatud küsimusele, et mis siis selle lasteteatriga ikkagi teha võiks – just „Lood pildi seest“ on see, mida tuleks lasteteatris teha. Õpetada lastele, kuidas näha näitlejat illusiooni taga, st luua illusioon pädeva näitlejamängu ning taibuka kõne kaudu. Esimene erialaeksamipäev oli inspireeriv ning andis alust arvamusele, et 10. lennust tuleb väga mitmekülgne ning huvitav lend.

Teine päev aga algas sootuks teise alatooniga ning lustlik ja lapselik rõõm jäi justkui kõrvale. Esitati Mats Traadi „Harala elulugudest“ inspireeritud üliõpilaste lood, millest vaieldamatult tungisid esile Lauri Mäesepa tedretähnilise näolapi lugu, Märt Koigi surmateema, Jaanika Tammaru julgus olla edukas ja seda mitte teiste arvelt, Karl Edgar Tammi väikepoisilik sarm ning kahtlemata Kaija M Kalveti meeletult ausa ning südantlõhestav enesepaljastus, mis pani mu kõrvalistujad peaaegu nutma (minu meelest oli pool saali nuuksuvas staatuses, kui valgus lavalt maha läks). Seega aususega sellel kursusel probleemi ei ole – öeldakse nii, nagu on.

Järgnenud lavalise plastika ülesanded tekitasid külmavärinaid – tooks eraldi välja Jaanika Tammaru, Rauno Polmani ja Karl Edgar Tammi „Mäekuninga koopas“, mis mõjus võimsalt (kujutletav teepidu, mis kulmineerib ooperi ja liikumise komboga). Just „Mäekuninga koopas“ näitas minu jaoks lennu potentsiaalikust – žestid olid väljapeetud, liikumine hästi kooridneeritud, miimika ütles kõik. Võimas! Kuna lavalise plastika ülesanded olid tekitanud võimast elu publiku hulgas, siis järgnenud katkendid John Osborne´i draamast „Vaata raevus tagasi“ olid kurnavad. Mitte, et nad oleksid halvad olnud, vaid just sümbioos noortest teatritudengitest ning raskest draamatekstist oli keerukas vaadata. Siinkohal tahaksin aga tuua välja mõned noormehed ja neiud, kes eriliselt aga jäid meelde just oma katkenditega: Kristjan Lüüsi Jimmi oli äärmiselt põnev jälgida, Lauri Mäesepa Jimmy oli mänguline ning sobis justkui kujutatava ajastu kontekstiga, mis aga olulisim tema puhul tundus, oli mulje, et mees mõistab ja usub esitatavaid repliike. Neiudest esitasid uskumatult hea dialoogi Kaija M Kalvet Helenana ja Jaanika Tammaru Alisonina – minu märkmetes seisab „Kõige huvitavam katkend“. See seisnes Jaanika ning Kaija pingestatuses ning põnevas rivaalis, mille käigus Kaija röögatas nõnda, et mul käis kerge judin üle selja. Parima Alisoni ja Jimmy duo esitasid Liina Leinberg ja Karl Edgar Tammi – viimase muserdumus väljendus selgelt ning efektselt ning Liina oli väga huvitav jälgida.

Päeva lõpusirgel esitati veel lavalise plastika ülesandeid, mille kohta mul kuigi palju märkmeid ei ole, kuna väsimus hakkas võimust võtma. Siiski leian oma lehekese pealt, et Lennart Peep ja tema lavastatud „Kuidas Silver Meikar Reformierakonda vastu võeti“ tekitas publikus vaimustust – kraaksuvad poliitikhärrad, kes haaravad Meikari endi hulka, oodates järgmist ohvrit varitsevate kaarnatena. Viimasena seisis kavalehel „Lavaline liikumine – seltskonnatantsud ja puhas rõõm!“. Seda see kindlasti oli – noored näitasid publikule tantsuoskust, kombineerides seda huvitavate rollilahendustega ning põnevate hetkedega laval. Mängiti justkui hiiglaslikku tantsulavastust, kus publik võis ise otsustada, millist hetke ta soovib jälgida: osad tüübid baaris napsu võtmas, lühike mees ja pikk naine tantsimas (mees jõllitamas rindu ning hoidmas kinni tagumikust), pidev džaivi nõudja ning revolvriga hullumeelne naistemees.

Muljetasin nüüd siin hea jutu kokku aga kas see ka ülevaatlik oli, ei oska ma öelda, sest elasin Viljandisse ning üritusse sedavõrd sisse, et algne plaan teha korralik blogipostitus kukkus rohkemal või vähemal määral läbi. Kuid üks plaan oli mul siiski ning selle tahan teostada: nimelt seisneb plaan selles, et tahaksin välja tuua erinevaid nimesid, kes erinevatel põhjustel mulle väga teravalt silma torkasid. See on justkui kiitus aga ka märguanne teile, et keda siis võiks tähele panna. Nüüd ootate välimäärajat.. kuid minu arvates tuleks kõiki neid tähele panna, sest üllatusi peitus IGAS 10. lennu liikmes. Loomulikult aga on iga kogemus personaalne ning subjektiivne ning seetõttu leian, et mul on ka vabadus anda kiitust järgnevatele inimestele, kes minu jaoks Viljandis erialaeksami erakordselt huvitavaks tegid. Aitäh Sulle Kristjan Lüüs, vaimustav „Pikk mees“ lastelavastuses ning Sparta võitleja „Hamletis“; Märt Koik, Matteuse evangeeliumi võimsa lõpu eest; Karl Edgar Tammi „Libahundi“ külamehe ning „Hamleti“ eest; Kaija M Kalvet vaimustava Tiina eest „Libahundis“ ning „Hüüpide öö“ võimsa naistootemi eest, Lauri Mäesepp jutuvestja rolli eest lastelavastuses ning põhimõtteliselt kõige eest, mida laval tegid; Jaanika Tammaru „Mäekuninga koopas“ teejoomise eest ja.. ja .. ja .. ma jäängi vist sellises tempos jätkates kirjutama. Üldiselt tahangi öelda TÜL-i liikmetele, et olge valmis, sest üsna pea tabab Viljandist meid teatrilöök, mis üllatab, rõõmustab ning paneb uurijate silmad-kõrvad liikuma.

(See oli nüüd rohkem selline muljetus ja isikliku kogemuse kirjapanek, mis ei pürginud ammendavuse ja kõikekatva analüüsi poole. Palju jäi ütlemata, kuid see on paratamatu. Tutvuge 10. lennu inimestega siin: http://10lend.weebly.com/. Mina isiklikult ootan juba väga uusi erialaeksameid, mida vaatama minna.)

Advertisements

One thought on “TÜVKA teatrikunsti eriala I kursuse kevadsemestri erialaeksamid 19.-20. juunil TÜVKA mustas saalis

  1. Lubasin küll, et avalikult eksameid ei kommenteeri, kuid kuna Kristi otsa lahti tegi ja mina tema arvamust lugedes ka väga „arvajaks“ muutusin, arvasin, et lisan siis omapoolse kommentaari. Just seetõttu, et minu muljed erinevad suuresti Kristi omadest ning sooviksingi mitmekesisuse mõttes tuua sisse teise vaatenurga. Ainult heade mõtetega. Nõustun vägagi Eero Epneri kriitikaalaste kommentaaridega – kriitik peab olema terava pilguga, „Kriitiku ülesanne ei ole kiita ega isegi mõista, vaid asetada sündmused laiemasse konteksti ning vaadata kaugemale Eesti teatrikriitika refräänist „meeldib-ei meeldi”“; „Rahulolu kriitikutega, kes on rahul teatriga – see ei vii mitte kuhugi.“; jne. (Jah, sellest palju viidatud Sirbi artiklist „Mõnest väljakutsest nüüdisaegse teatri ees“, 22.06.2012; mis tegelikult vajaks ka pikemat arutelu ja lahtimõtestamist-mõtisklemist). See on kommentaar Kristi kommentaarile – seega tõukun mõningatest tema väljatoodud punktidest, mis aga ei tähenda, et ma tema arvamust ei austaks. Kahjuks ei õnnestunud mul näha kõiki eksameid, kuid umbes pooled nendest kindlasti. Seega minu pilt pole terviklik, kuid minu arvamused toetuvad siiski nähtuste/apsakate/vigade kordumisele, mitte ühekordsele esinemisele.Nagu mainisin – mitmekesisuse ja teise vaatenurga nimel!

    1. Miks ma eksameid avalikult kommenteerida ei soovinud, on kogu minu vastumeelsusest eksamite kui etenduste esitamisele. Need on eksamid – noorte, esimese kursuse tudengite väga pingelised, õhkõrnad ja tulitundlikud tagasiside küsimised. Aga kes olen mina, et neile tagasisidet anda? Ma ei ole näinud nende aastast arengut, ei tunne nende pühendumist ja enesega töötamise pingutust. Muidugi on see omaette katsetus ja õpe publikuga suhtlemiseks, kuid eksam ei ole selleks õige vorm. Samuti oli mulle äärmiselt vastumeelne lõpukummardus, mis osutus isegi mitmekordseks.

    2. Et alustada heaga.
    1) Väga ladus ja kiire stseenide vahetus ning kogu eksamite kava ülesehitus ja läbiviimine. Suuri tehnilisi äpardusi mina ei märganud.
    2) Tudengite lavanärvi polnud märgata – aplaus selle eest!
    3) Kõik eksamid, stseenid, kavad olid väga tugevalt ettevalmistatud – tekst, liigutused, misansteenid olid väga intuitiivsed ja seega naturalistlikud.

    3. Kõige suurema veana nägin õppe ebaselgust. Seega nendes vigade eest, mida nägin laval, pean eelkõige vastutavaks õppjõude ja koolisüsteemi.
    1) Analüüs. Väga palju oli märgata sügava tekstianalüüsi puudumist. Seda eelkõige esitatud näidentite stseenides („Libahunt“ ja „Vaata raevus tagasi“). Tudengid ei mõistnud tihti motiive, mis peituvad nende lausutavate sõnade taga ning karakterid olid ähmased. Kuigi ma ei ole ise kõige suurem sõnateatri austaja, siis on ikkagi esmatähtis valmisteksti aluseks võtmisel teha selgeks selle dünaamikad, tegelassuhted, motiivid (pealisülesanded) jne, sest ilma teksti alust osa tundmata kukub sõnadekuhi kokku. Kui tekst on risti-rästi läbi-uuritud ja lahti võetud, tegelased ja tegelassuhted äärmiselt selgeks tehtud (vahel on tekstis endas selleks rohkem tõlgendusvabadust, kuid sel juhul tuleb ise kindlad otsused vastu võtta), siis on näitleja mäng ka palju peenekoelisem ning tihti loomingulisemgi. Kõik esitatud stseenid on palju rohkemaks ja huvitavamaks mänguks võimalikud.
    2) Näitleja töövahendite eristatud arendamine. Kehalisus ja kehaline võimekus on näitleja väga olulised omadused ning oli äärmiselt tore vaadata, et Viljandis sellele üsna suurt rõhku pannakse. Kuigi on ka huvitav kõne ja kehalisust kombineerida, siis eksamitel need pigem takistasid üksteise väljaarenemist. Lavakõne plastikaga? Aga milleks? Eriti esimesel kursusel. Tulemuseks on hübriid, kus mõlemad komponendid ei ole täiuseni arendatud. Näitena tooksin just need „Hamleti“ monoloogid: taas oli tegemata sügavam teksti analüüs (ja Shakespeare’il on ka igal komakohal tähendus!) ning mulle just tundus, et oluliseks sai „kuidas“ mitte „mis/mida/miks“. Kristjan Lüüsi „Olla või mitte olla? See on Sparta!“ oli hea näide, sest huumor (minu jaoks kõige humoorikam hetk eksamite ajal) töötas just nende esituse stamp-paatose pealt, millele lisas teatraalust sõnadega kaasa võimlemine (plastika iseenesest oli üsna huvitav, palju huvitavam kui need sõnad, mis nad rääkisid, nii need sõnad kaduma läksidki). Kokkuvõtteks arvan, et esimesel kursusel võiks küll lavakõne ja plastika eraldi täiuseni välja arendanda ning seejärel võib neid kombineerima hakata.

    4. Potentsiaal. Siinkohal arvestan esmakursuslaste tulitundlikkusega ning ei kommenteeri kursuse potentsiaalikust põhjalikult. Mainin vaid, et peaksin tüdrukutest tugevamateks näitlejateks Jaanika Tammaru ja Kaija M Kalvetit, kuid nemad ei õpi ju üldse näitlejatekski. Ehk vihjab see kuidagi potentsiaalikusele.. Ma ei tea kui palju on ennustust selleski, kuid mulle meelde-silma-kõrva jäi ka Lennart Peebu lavastatud lavalise plastika stseen „Kuidas Silver Meikar Reformierakonda vastu võeti“. Äärmiselt hea muusika valik (Philip Glass „Dance nr 9“) ning imevahva oli näha poliitilist satiiri plastika võtmes. Sest enamik poliitilist teatrit on just väga tihti sõnaohter. Kuigi plastika ise oleks võinud olla veel loomingulisem, täpsem ja huvitavam, siis idee ja esitus mõjusid väga tugevalt. Soovitaksin Lennartil seda „žanrit“ veelgi edasi arendada…

    Kokkuvõtvalt ütlen, et ma siiski ei poolda ideed eksameid avalikult näidata, aga selle vastu ma ei oleks, kui juba esimene kursus midagi just konkreetselt publikule näitamiseks ette valmistab. Teatriõppe üle Viljandis sai eksamite järgselt veel mitmega kõvasti vaieldud ning see vajaks täiesti omaette arutelu.

    Olen avatud minu kommentaaride kommentaaridele!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s