Ekskremendid, Jeesus Kristus ja lapsed granaatidega Münchner Kammerspiele´i laval

„On the Concept of the Face, Regarding the Son of God“ Socìetas Raffaello Sanzio (Italy)

Socìetas Raffaello Sanzio on Itaalia teatrikompanii, mille asutasid Romeo Castellucci (1960), tema abikaasa Chiara Guidi (1960) ja õde Claudia Castellucci (1958) 1981. aastal Cesenas. Socìetas Raffaello Sanzio (edaspidi SRS) lavastuste esteetika on fokusseeritud visuaalsuse ja heli kasutamisele. Romeo Castellucci on lavastaja ja ühtlasi stsenograaf. Castellucci on õppinud arhitektuuri ja maalikunsti ning sellest tulenevalt püüab ta kombineerida teatri, muusika, maalikunsti, ooperi esteetikaid. Samuti on kompanii lavastustele iseloomulikud huvitavad tehnilised lahendused ja provokatiivsus. Algusaastatest peale on SRS jaoks oluliseks mõisteks olnud ikonoklasm (ikonoklasm viitab enamasti pühapildi rüüstele), kriitiline praktika, mis positsioneerib ümber pilte või representatsioone millestki, et tabada, kuidas on toimunud ikooni sünd. Claudia Castellucci on öelnud, et SRS kasutab ikonoklasmi, et jõuda fundamentaalse reaalsuseni (Ridout 2006: 178). Castellucci lavastused on tihti šokeerivad ja toovad publikus esile ekstreemseid emotsionaalseid seisundeid. 2000. aastatest on Castellucci olulisemaks tööks Dante Alighieri teose „Jumalik komöödia“ kolmeosaline lavastuste seeria, mis esietendus Avignoni teatrifestivalil 2008. aastal.

2010. aastal jõudis Euroopa nüüdisteatri olulisemaid kompaniisid – Socìetas Raffaello Sanzio ka Eestisse, esinedes Baltoscandalil lavastusega „Hey Girl!“. „Hey Girl“ on väga visuaalne ja auditiivne lavastus, enne etenduse algust jagati publikule isegi kõrvatroppe, et vali muusika ei põhjustaks liigset ebamugavust. 2011. aastal olulisematel teatrifestivalidel ringi tuuritava lavastusele „On the Concept of the Face, Regarding the Son of God“ eelnevalt peaks publikut hoiatama hoopis teatrisaali vallutava õõvastava lõhna eest.

2011. aasta oktoobrikuus katkestasid protesteerijad plakatitega „Stop Christanophobia!“  Romeo Castellucci „On the Concept of the Face, Regarding the Son of God“ etenduse Théâtre de la Ville´is Prantsusmaal (http://www.youtube.com/watch?v=EuPCF238ejI). Pärast politsei sekkumist etendus jätkus, kuid järgmisel päeval loopisid aktivistid teatrisse sisenevat publikut munade ja õliga. Nägin lavastust 2011. aasta novembrikuus Münchenis Spielarti festivalil. Müncheni kristlased olid rahumeelsemad, nad jagasid Münchner Kammerspiele´i ees vaid lendlehti ning lugesid pobinal Meie Isa Palvet. Nad protestisid, nende enda sõnu kasutades, “ennekuulmatu pühaduseteotuse vastu“. Lendlehed palusid Kristuse mõnitamine lõpetada ja publikul soovitati etendusele mitte minna. Festivalipublik kristlaste soovitust kuulda ei võtnud.

Lavastus kutsub esile nii tormilisi reaktsioone, kuna lavakujunduses kasutatakse hiiglaslikku fragmenti Antonello da Messina Jeesust kujutavast maalist. Lavastuse kavalehel on Castellucci juba ette vabandanud, öelnud, et eesmärk pole meelega provokatiivne olla ja et ennekõike on see maalifragment siiski  lihtsalt üks pilt ühest mehest.

Etendus algab realistlikult. Laval on moderne luksuslik tuba valge mööbliga. Valges hommikumantlis juba pisut seniilne Isa istub valgel diivanil ja vaatab telekat. Kvaliteetses itaalia ülikonnas Poeg räägib Isaga ja valmistub tööle minema. Ta aitab oma isa diivanilt püsti ja avastab, et viimane on end täis teinud. Väljaheidetega on koos ka valge diivan. Poeg vannub, toob valged käterätikud ja puhtad riided ning uued vanainimese mähkmed. Isa seisab seljaga publiku poole ja nuuksub häbist. Poeg võtab Isal hommikumantli, sinise kitli ja mähkmed seljast ja peseb vana mehe ihu väljaheidetest puhtaks. Kammerspiele´i uhkesse saali tungib robustselt väljendudes sitahais. Hiiglasliku Messina maali kurvad silmad jälgivad toimuvat. Poeg aitab isale puhtad rõivad selga ja hakkab põrandat pesema. Isa ei suuda enda keha kontrollida ja kõik kordub uuesti. Poeg lükkab lipsu kangelaslikult üle õla ja hakkab protseduuridega otsast peale. Isa nutab ja väriseb alandusest ning palub vabandust, poeg kirub olukorda õrnal häälel, otsekui räägiks lapsega. Kõik kordub ka kolmandat korda – Isa hakkab voodisse heitma, kuid tema keha veab teda jälle alt ja ekskrementidega saab kokku ka voodi. Isa halehäälne ja nutune „Palun vabandust!“ paneb jälle judisema. Õnneks ei pane Castellucci enam kolmandat korda publikut väga naturalistlikku stseeni läbi elama. Isa võtab voodi kõrvalt paagi ekskrementidega ja kallab end sellega üle. Poeg läheb Kristuse pildi juurde ja Kristuse hiiglaslikud huuled ja Poja huuled sattuvad kohakuti, mees kordab mantrana „Jesu, Jesu!“.

Lavapilt muutub, elutuba kaob, Isa jääb ikka lavaservas asetsevale voodile istuma ja „kurbade silmadega mehe“ pilt tagaseinas saab fookuseks. Lavale ilmub koolikotiga laps. Ta kallab midagi kotist lavapõrandale. Tulevad veel 7 last, kes käituvad niisamuti. Nad võtavad selle „midagi“ maast ülesse ja viskavad selle vastu Jeesuse pilti. Plahvatus. See miski oli granaat. Kaheksa last viskavad kirikumuusika saatel Jeesuse pildi vastu granaate.

Järgmises stseenis on lavale jäänud ainult Jeesuse pilt. See hakkab rebenema ja transformeeruma. Varjus ja pildi taga toimetavad tegelased kisuvad pildi maha. Ilmub installatsioon tekstiga „You Are My Shepherd“. Selle alt hakkab uuesti läbi kumama mees kurbade silmadega. Lõpuks lisandub tekstile „You Are My Shepherd“ sõna „Not“, mis olenevalt valgusest, on kord näha ja kord mitte.

Castellucci lavastuse esimest poolt oli oma naturalistlikkuses väga ebamugav vaadata. Teine pool lõi väga tugevad kujundid. See on publikuga tugevasti manipuleeriv töö, aga kindlasti mitte kristlaste ja kristluse vastu suunatud lavastus. Kristuse kujutis, mis on sunnitud pealt vaatama inimese langust ja eneseväärikuse kaotust, saab inimeste meeleheitlikke palveid (poja suudlus ja hüüd „Jesu, Jesu!“) ja inimkonna viha granaadirahe näol, sümboliseerides praeguse maailma kurjust ja paratamatust ning jumalakartmatut ajastut. Pildi pihta pillutud granaadid ei ole kantud vihast Jumala vastu, need illustreerivad lihtsalt inimeste meeleheidet. Loodetakse abile kõrgemalt poolt, kuid mõned protsessid (nagu vananemine) on vältimatud. Ka usk Jumalasse ja lõputud palved ei saa päästa paratamatusest.

Elu hääbumine on loomulik, aga kurb. Lapsed, kes pildi pihta granaate viskasid, ei teinud seda vihast Jeesuse vastu, vaid lootuses, et midagi saab päästa. Lavastuses osalesid lapsed, kes olid pärit Münchenist (Castellucci kasutab tihti lavastustes kohalikke, ka Baltoscandalil etendunud „Hey Girlis!“ osalesid rakverelased) ja kui lapsed proovis lavastaja käest küsisid, et mis tundega nad pilti loopima peavad, kas nad on selle peale vihased, siis vastas Romeo Castellucci, et nad lihtsalt peavad ette kujutama, et toimub tulekahju ning nende väikevend või -õde magab toas ja nad tahavad teda ülesse äratada. See on väga ilus kontseptsioon ja usun, et see peegeldab lavastaja suhtumist ka laiemalt.

Messini maali krobeline struktuur, mis ei jäta varjatuks seda, et tegu on kunstiteosega, mitte realistliku Kristuse olemuse representatsiooniga, paneb mõtlema sellele, et kristlus on inimeste poolt loodud visand lootuse säilitamiseks. „On the Concept…“ on järjekordne Castellucci lavastus, mis mõtestab ikooni tähendust. Lava tagaseinas olev pilt Jeesusest, kes vaatab kõike pealt rahulikult, nukralt, passiivselt, rahumeelselt, võib-olla ka surnult(?), sümboliseerib maailma ettemääratust ja juhuslikkust üldiselt.

Romeo Castellucci lavastused on juba iseenesest tihti provokatiivsed ja pälvivad seega avalikkuse kõrgendatud tähelepanu. Castellucci tegi aga pärast protestiaktsiooni Prantsusmaal veelgi õli tulle kallava avalduse, milles andestas etenduse kulgu seganud kristlastele sõnadega: “I forgive them for they know not what they do … I forgive them because they are ignorant and their ignorance is much more arrogant and damaging because it involves faith.” (Trueman 2011). Lavastus on ühiskonnas tõesti laineid löönud. Pärast intsidenti Théâtre de la Ville´is võttis sõna ka Prantsuse kultuuriminister Frédéric Mitterrand, kes ütles, et juhtum kahjustas sõnavabaduse põhiprintsiipe (Samas). Castelluccil oli täielik õigus kasutada neid kristlusest endast pärinevaid sõnu, et oma kunstnikuvabaduse eest võidelda.

Castellucci teater loob provokatsioone, kas siis tahtlikult või tahtmatult, aga just need muudavadki visuaalselt võimsad lavastused ka poliitiliselt oluliseks. Lavastused loovad omaenese ideoloogia, nad astuvad kasvõi juba oma ikonoklasmiga üle valitsevast ideoloogiast. SRS kummutab kivinenud arusaame ikoonidest ja stereotüüpidest. Seetõttu paigutaksin Castellucci „On the Concepti…“ Erica Fischer-Lichte loodud poliitilise teatri käsitluse süsteemi, mis eraldab nelja poliitilise teatri ilmingut: struktuurne poliitilisus, poliitilisus läbi ajaloo, temaatiline poliitilisus ja uus esteetika (Pesti 2009: 16). Lavastus liigituks just viimasesse, uue esteetika alla. Lavastus on loonud nii esteetiliselt kui idee tasandil oma süsteemi ja ideoloogia. Romeo Castellucci on nüüdisteatri esteetikale keskendunud intervjuus  öelnud, et tema jaoks ei ole teater kriitiline reaktsioon või kommentaar kaasajale, see on suunatud tulevikku, teater ühendab möödunut, käesolevat ja tulevikku (Read 2010).

SRS kompanii lavastuste poliitiline mõju on eripärane veel seetõttu, et see Itaalia kompanii käsitleb alati väga universaalseid teemasid, mis on mõistetavad erinevates kultuuriruumides. Tihti on need seotud religioosse, müütilise või üldinimliku maailmapildi ja selle ümbermõtestamisega.

„On the Concept…“ on Castellucci varasemate lavastustega võrreldes mõneti lihtsakoelisem ja otseütlevam. Siinkirjutaja saab lavastust oma kogemuse põhjal võrrelda vaid „Hey Girliga!“, kuid ka varasemate etenduste kirjeldusi lugedes jääb selline mulje, et „On the Concept…“ on oma kolme pika stseeniga lihtsama ülesehituse ja ühesema sõnumiga. Hans-Thies Lehmann on oma poliitilist teatrit käsitlevas teoses „Das politische Schreiben“ („Poliitiline kirjutus“ 2002) viidanud ohule, et teater muutub poliitilisi teemasid käsitledes liiga plakatlikuks (Pesti 2009: 8-9). Õnneks seda kahtlust SRS lavastust analüüsides ei teki, kuna teose vastuvõtt võimaldab piisavalt ambivalentset käsitlust.

Lugu oli lihtne ja etteaimatavgi, kuid siiski on see lihtsus ja tundlikkus lavastuse boonus. Lihalikkuse ja religioosse segunemine, mis ilmselt vagasid kristlasi häiribki, on castelluccilik ja avab vaate ikooni taha. See, kas „kurbade silmadega mees“ Messini maalilt on meie karjane või mitte, jääb publiku tõlgendada.

 

 

Pesti, Madli 2009. Poliitiline teater Eestis ja Saksamaal 20. – 21. sajandil. Magristritöö. Tartu Ülikool, Teatriteaduse õppetool.

Read, Alan 2010. Romeo Castellucci: The direktor on this earth. – Contemporary European theatre directors, Koost. Maria M. Delgado and Dan Rebellato, London ; New York : Routledge, lk 249 – 262.

Ridout, Nicholas 2006. Make-believe. – Contemporary Theaters in Europe: a critical companion, Koost. Joe Kelleher, Nicholas Ridout, London; New York: Routledge, lk 175 – 187.

Trueman, Matt 2011. Romeo Castellucci ‘forgives’ Christian protesters for interrupting play. – The Guardian, 25.10.

 


 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s