Meesalastus eesti sõnateatris

Alastus avalikus ruumis, seal hulgas teatris, on pikka aega olnud tabu, kuid mida rohkem alastust kui üht ekspressiivsuse vormi serveeritakse, seda tolerantsemaks publik muutub. Seda enam, et lavale on hakanud jõudma publikut veelgi rohkem šokeerivad abjektiivsed kujundid. Toetun siin kohal Julia Kristeva käsitlusele, kus mõiste „abjekt“ tähistab välja heidetut, ebapuhast ja õudutekitavat. Laval on abjektideks näiteks ekskremendid, kehavedelikud ja muud inimese sisikonna produktid. Eesti teatriski on abjektikunst üha enam kasutust leidmas (nt NO 69 „Kolm kuningriiki“ ja Von Krahli „The End“). Selle kõrval mõjub alasti naise keha lausa süütuna. Sama ei saa aga väita alasti mehe keha kohta, mis on naise omast alati suurem tabu olnud. Hoolimata tavapärasest ettekujutusest, et seksuaalsed eelistused ning tavad ja kombed on väga individuaalsed, siis tegelikult on porno kujutamine ja vastuvõtt kultuuris küllaltki ühelaadne. Seetõttu on võimalik teatraalse alastuse kohta üpris universaalseid järeldusi. Meesakti arengukõver on oma olemuselt naisakti arengukõverale sarnane, kuid aeglasemalt muutuv. Kui klassikalises kunstis oli alasti mees heroilisuse ja täiuslikkuse kehastus ning popkunstis seksuaalihade objekt, siis tänapäevane meesakt on üha enam loomulik, passiivne ja väheatraktiivne (Nurms 2011). Oma essees vaatlen meesalastust kolme väga erineva lavastuse – Endla „Testosteroon“ (2008), Von Krahli „Gilgameš ehk Igaviku nupp“ (2011) ja NO 69  „Three Kingdoms“ („Kolm kuningriiki“, 2011), põhjal.

Endla teatris 2008.aastal esietendunud Poola näitekirjaniku Andrej Saramonowiczi kirjutatud ja Enn Keerdi lavastatud „Testosteroon“. Teemaks meeste purjuspäine südamepuistamine pärast luhtunud pulmapidu ning vastuse leidmine küsimusele, kas inimesi juhivad suhtemaailmas mõistus, tunded või hoopis bioloogia. Tegemist on oma olemuselt räige, šovinistliku komöödiaga, kus alastus kannab endas asjade üle võlli keeramise funktsiooni. Minu käsitletavatest lavastustest on see ilmselt ka ainus, kus alastus ehk „seks“ on mõeldud müügiks ehk mille puhul oli alastus reklaaminipiks, millega inimesi teatrisse meelitada. Samas on näha, et on jõutud varemkirjeldatud meesakti arengukõvera viimase arenguetapini ehk mehed, keda demonstreeritakse, ei ole kaunid või erootiliselt mõjuvaid, vaid naturalistlikud ning ebaatraktiivsed. Mõjudes nii pigem naeruväärsete kui seksuaalsetena. „Testosterooni“ retseptsioonist nähtub, et arvamused nähtud meesalastuse osas jagunevad kaheks: osad arvustajad pidasid alastust selles lavastuses ebavajalikuks ning ebaesteetiliseks, teised aga leidsid, et tegemist oli humoorika vahepalaga, mis ajab kihistama ja natuke punastama – ikkagi põnev ju, kui ammutuntud-armastatud näitlejad ennast uuest küljest paljastavad. Siinkohal tekib küsimus, kas Enn Keerdi lavastust võiks käsitleda Brian McNairi porno-chic´i konseptsioonist lähtudes.  Porno-chic tähendab porno esitamist mitte-pornograafilises kontekstis nagu näiteks kunsti ja kultuurivallas, olemata enam otseselt porno (McNair 2002). Minu arvates tuleks siia lisada, et porno ei ole enam porno, kui ta teenib kunstilisi eesmärke. „Testosterooni“ meesalastust võiks pigem pidada sotsiaalbioloogiliseks eksperimendiks, kus füüsilist alastust toetab porno-hõnguline leksika. Kokku moodustavad need üsna tummise kompoti, millega kombatakse vaatajate vastuvõtuvõime piire.

Teiseks lavastuseks valisin 2011.aasta augustis Kultuurikatlas esietendunud Von Krahli „Gilgameš ehk Igaviku nupp“. Peeter Jalaka lavastuses teenib meesalastus hoopis teistsugusi eesmärke kui Endla komöödias. Minu arvates seostub alastiolek siin kohal püüdega tuua teatrisse ürgseid rituaale, mis on seotud algelise ühiskonna eluvormidega, bioloogiliste funktsioonidega ning nendega kaasnevate emotsionaalsete seisunditega. Keha võib käsitleda kui looduse ja instiktiivsuse vaimset „pelgupaika“ või inimeste identiteedi alust. Fenomenoloogiliselt on keha meie kogemuste lähe: keha on nii tahte väljendamise kui ka maailma tajumise organ, vastandudes sellega kultuursele ja tsiviliseeritule. (Kivimaa 2000) Mõjuvaimaks meesalastuse episoodiks oli Juhan Ulfsaki kehastatud kuningas Gilgameši ning Erki Lauri kehastatud surnud Enkidu rännak surematuse otsinguil. Kuigi, tänapäevaste kultuurinormide valguses võiks seda näha kui homoerootilist kujundit ning kuningas Gilgameši kui „kosmopoliitset treenitud kehaga võitlevat homoseksuaali“ (Espak 2011), siis mina ei omistaks seesugusele paljastusele absoluutselt mingisugust erootilist või pornograafilist tähendust. Tegemist on rituaaliga. Kuningas Gilgameš oli kaks osa jumalalik ja üks osa inimene, Enkidu üks osa inimlik ja kaks osa looma. Selliste tunnuste abil moodustub Gilgamešist ja Enkidust vaimu ja keha tervik, mis on tugevaim kui miski muu. Kui Enkidu sureb, siis sureb temaga koos ka suur osa Gilgamešist. Sellele järgnenud alastus sümboliseeribki vaimset ja füüsilist haavatust, mis sai osaks varem võitmatule ja ohjeldamatule kuningale pärast seda, kui Enkidu – olend, kes muutis ta tervikuks, oma eksistentsi lõpetab. (Karulin 2011)  Meesakti arengukõveral paigutub Gilgameši ja Enkidu rännaku stseen pigem klassikalise, heroilise lähenemisviisi juurde. Publiku vastuvõtt sellisele alastusele on hoopis teistsugune kui „Testosterooni“ puhul – alastus on kunstiliselt põhjendatud ega teeni koomilisi eesmärke. Teiseks meesalastust sisaldavaks episoodiks on Enkidu sünd, tema teadlikuks saamine oma inimlikkusest, mis toimub läbi nädalaajalise hooramise. Siin kohal oleks paslik meelde tuletada McNairi porno-chic´i. Laval toimuv seksuaalakt ei jäta võimalust mitmemõttelisuseks, kuid samas ei ole tegemist pornoga – see on siiski seksuaalakti sümbol, mis ei mõju erootilisena selle tavapärases tähenduses. Pärast loomanahast vabanemist seisab Enkidu vaatajate ees alasti, olles sellisena küll seksuaalsuse märgiks, kuid samas ka puhtuse ja vastsündinu süütuse tähistajaks. On väga huvitav, et kui meeste seksuaalsust tähistatakse selles lavastuses nende täieliku alastusega, siis naise seksuaalsuse märkimiseks on kasutatud klišeelike, kõigile mõistetavaid tunnuseid: Mari Abeli kehastatud Naine on objektistatud riietades ta miniseelikusse, pannes talle jalga kõrgete kontsadega kingad ning andes talle miimika ja žestid, mis ei jäta ruumi küsimustele tema tegutsemise motiivide kohta.

Kui „Testosterooni“ alastus paigutus meesakti arengukõveral punkti, kus kujutatakse meest loomuliku, passiivse ja väheatraktiivsena ning „Gilgameši ehk Igaviku nupu“ alastus sarnanes pigem heroilisele klassikalisele maalile, siis kolmandas lavastuses ehk Sebastian Nüblingu lavastatud NO 69 „Kolmes kuningriigis“ kasutatud alastus asetub nende kahe vahele – popkunsti diskursusesse, kus mees(/nais)keha on muudetud seksuaalihade objektiks. Risto Kübara kehastatud Trikster muudab pidevalt oma identiteeti, olles vaheldumisi üksik mees, haavatud naine kui groteskne lits. Huvitaval kombel kehastab ta ka tapetud prostituudi Vera Petrova laipa. Kuid kui lähtuda Katrin Kivimaa teooriast, et „ainult vapustus, valu, konkreetse subjekti või keha kannatus, ohustatus või hävinemine murrab läbi kultuurilis-sotsiaalsete tähistajate võrgustiku; et ainult subjekti või keha piiride purustamine võimaldab väljendada reaalset materiaalset kogemist, mis poleks vangistatud „tsiviliseeritud“ mõistuse või mõstliku ühiskonna poolt“ (Kivimaa 2000), siis võib järeldada, et tegelikult ei ole mingit vahet, kas naise surnukeha tähistajaks laval on naine või mees. Kuid ehk selle vahega, et naine oleks selles stseenis mõjunud liialt naturalistlikult. Konvetsioone lõhkuv alasti mees mõjus ehk märgilisemana, aidates nõnda publikul vabaneda „tsiviliseeritud“ mõistuse piiridest. Liikudes tagasi hüpoteesi juurde, et üldiselt võib paigutada „Kolmes kuningriigis“ esineva alastuse popkunsti diskursusesse, tuleks vaadelda näiteks stseeni bordellis, kus alastuse ja muude atribuutide (näiteks sissejuhatuses mainitud abjektiivsuse) abil maalitakse paksude värvidega pilt seksuaalihade poolt domineeritavast maailmast. Sama eesmärki, ehkki pisut peenemate nüanssidega, kannab Risto Kübara kehastatud groteskne transvestiit. Olemata laval küll täies füüsilises alastuses, on ta siiski alasti – vaimses mõttes. Haavatav, avatud ärakasutamisele. Nii näitleja füüsiline kui ka vaimne lahtiriietamine soodustab tema psüühilist avatust, mis aitab süvendada kehatundmist ning seega ka keha väljendusvõimaluste avardamist.

Kuid milles siis ikkagi seisneb erinevus mees- ja naisalastuse vahel? Miks ei võiks neid käsitleda ühiselt, ühetaolistelt alustelt lähtuvalt. Meeste alastust peetakse tänapäeva ühiskonnas palju suuremaks tabuks kui naiste oma. Ilmselt peitub vastus porograafia ajaloos. Porno on traditsiooniliselt olnud suunatud meestele, seega ollakse alasti naiskehaga avalikus (ja vähem avalikus) ruumis rohkem harjunud. Eks alguses põhjustanud ka paljastatud naine furoori, kuid nüüdseks on muutunud see harjumuspäraseks, mitteüllatavaks. Sama ei saa aga öelda meeste kohta. Kehtivad topeltstandardid. Samas olen tähele pannud, et vähemalt eesti teatris on hakanud meesalastus kui märk naisalastuse üle domineerima. Võib-olla on tegemist uudsusega. Lavastajad on avastanud uue, veel üleekspluateerimata mänguvõimaluse. Siinkohal tsiteeriksin Taavi Eelmaad: „Alastistseen tuleb imaginaarses teoses loomuliku vajadusena. Kui näitlejal on probleem alastiolekuga laval ja ta peab seda kuidagi põhjendama, siis eksib kas lavastaja või näitleja.  Alastiolek on nagu märk, iseenesest on enese paljastamine laval publiku suhtes agresiivne tegevus. Liialt suur tähelepanu alastiolekule muudab selle publikule raskesti talutavaks ja vastikuks. Alastust lihtsalt pikalt ei vaata – see on nagu löök näkku. Füsioloogiat ei taha laval keegi vaadata – tahetakse näha märke. Ennast paljastades ma tean, mida teen. Mul on naisest lihtsam alasti olla – ma suudan ennast oma kehast distantseerida. Minu eesmärk on oma kehaga täiusliku teose loomine.“ (Tali 1999). Selles tsitaadis on peidus mitmeid mõttearendusi. Esiteks, kas vajadus alastistseeni lavale tuua on alati põhjendatud ja kasvanud välja teose loomulikest vajadustest? Teiseks, kuidas võtab publik vastu alastust, mis teenib kunstilisi eesmärke? Kuidas ja kas on publiku suhtumine aja jooksul muutunud? Ning millised on erinevused nais- ja meeskehade vastuvõtu osas? Kolmandaks, kuidas suhtuvad näitlejad enese täielikku paljastamisse? Ilma laiapõhjalistematele uuringutele toetumata saab vastuse anda vaid esimesele küsimusele. Meenutades Endla „Testosterooni“, siis võib väita, et alastus ei ole alati kunstiliselt põhjendatud („Füsioloogiat ei taha laval keegi vaadata“), kuid julgen siiski arvata, et enamikel juhtudel see nii ei ole. Alasti keha või teatraalse porno lavale toomine on alati seotud riskidega, mis tulenevad kultuurilistest eelarvamustest – mõttekonstruktsioonidest. Veelgi enam on see nii – praegusel hektel, Eestis – kui kunstilise objektina kasutatakse alasti meest.

 

Espak, Peeter 2011. Päris Gilgameš – suur sõjamees või sportlik homo? – Eesti Ekspress, 13.08.

Karulin, Ott 2011. Reset ehk Igaviku nupp. – Sirp, 26.08.

Kivimaa, Katrin 2000. Keelatud kehad: abjektsioon ja naiselik kunstis. – Vikerkaar, nr 5-6.

McNair, Brian 2002. Striptease Culture: Sex, Media and the Democratisation of Desire. London: Routledge.

Mikomägi, Margus 2011. „Gilgameš“ – unenägu Kultuurikatlas. – Maaleht, 27.08.

Nurms, Madis 2011. (Muusikateatri) kuningas on alasti! – Teater.Muusika.Kino, nr 2.

Oidsalu, Meelis 2011. Euroopluse origami. – Sirp, 07.10.

Oidsalu, Meelis 2009. Peaasi, et pulli saab! – Sirp, 06.03.

Porkola, Pilvi 2009. Seks ja festivalid. Teatrielu 2008, lk 181-191. Tallinn: Eesti Teatriliit.

Prints, Kairi 2011. Kumb on sinu kangelane: Homeros või Tuhkatriinu. – Eesti Ekspress, 11.08.

Tali, Piret 1999. Paljastumise anatoomia kodumaiselt teatrilavalt vaadatuna. – Eesti Päevaleht, 24.04.

Tubin, Veiko 2011. three kingdoms. – veiko.ajaveeb,

21.09. [http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/?s=three+kingdoms] Kasutatud 12.01.12

Vilkomerson, Sara 2007. Members Only. – The Observer, 09.12

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s